***
Nonii sõbrad, hoidke nüüd oma toolidest kõvasti kinni, sest mul on üks põrutav uudis!
Mina, 15-aastane plika, olen nüüd ametlikult tädi.
Pisikese Kelly tädi.
No niii armas!! Oeh. Niisiis, eile käisime 4-päevasel Kellyl esimest korda külas. Ma pole vist kunagi nii väikest beebit käes hoidnud. See oli kuidagi eriliselt eriline tunne. Sa nagu tead, et sul pole selle inimesega(või siis antud juhul veel beebiga) veel mitte ühetgi mälestust ega midagi aga samas sa tead, et see väike olevus on juba midagi nii erilist sinu jaoks, et sa tahaksid kogu maailmale teatada, et su elus on nüüd selline armas tirts. Nagu armastus esimesest silmapilgust!
Titauudisest teada saamine oli aga hoopis omamoodi kogemus.
Loomulikult me teadsime juba oma 6-7 kuud, et varsti see beebi meie kõigi ellu tuleb aga need viimased päevad olid kuidagi eriti ärevad. Kelly läks 4 päeva tähtajast üle ja te ei kujuta ette millised need viimased nädal aega minule, kui kohekohe vastsele tädile olid. Iga päev mitu korda ikka helistasin emmele, et äkki ikka on mingeid uudiseid, kuni neljapäeval lõpuks otsustasin, et noh... Tuleb siis millal ta tuleb. Ega ta ju tulemata ei jäta. Ja nii ta siis tuligi. Reedel, kell 16.00. Venna ise helistas mulle umbes kuue paiku, just kui olin sõbranna sünnipäevale jõudnud ja ma ei suutnud oma emotsioone taltsutada. Ja nii ma siis seal sõbranna toa ees seisin, endal nutt kurgus, pisarad silmas ja üritates ise seejuures vennale toru otsa midagi ilusat öelda. Lõpptulemus oli loomulikult see, et ma nuuksusin talle midagi ebamäärast sinna telefoni, hüplesin natuke mööda tuba, nutsin ja olin üleüldiselt väga õnnelik.
